x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

Taas leidis kinnitust fakt, et kergem on omandada keeruline tehnika kui anda teose aeglastele osadele ja pikkadele nootidele sisu.

 

TKO 25 pidunädalate sarjas rõõmustas kuulajaid inglise vanamuusikaspetsialist Andrew Lawrence-King. Tema muusikaliste oskuste nimekiri on pikk: ta on varaste harfide virtuoos, dirigent, continuo-mängija, barokiajastu žestide asjatundja, barokkooperite lavastaja jne, loetelu võib veel pikalt jätkata. Talle kuulub ka üks suuremaid ajalooliste harfide kogusid ning enda sõnul kaotas ta järje oma pillide kokkulugemisel pealt kahekümnenda juures. Tallinna kontserdil esines ta itaalia stiilis harfil, samuti sai ülevaate tema mänguoskustest tšembalol, kastanjettidel ja tamburiinil. Kava koosnes seekord prantsuse barokkmuusikast või, nagu Lawrence-King ise seda nimetas, peenest prantsuse tantsukunstist, kusjuures ei piirdutud ainult prantsuse heliloojate muusikaga, vaid kavva oli võetud ka inglase Henry Purcelli prantsuse stiilis teoseid. Lawrence-Kingi näol on tegemist põneva ja kirgliku dirigendiga, kes juhtis orkestrit kord tšembalo, kord harfi tagant, vältides kätega juhatamist. Tulemus oli suurepärane: orkester kõlas värvikalt, ülimalt erksa rütmiga, esituses oli ka paras annus huumorit ning lavastusefekte.

Kontserdi suurim avastus oli siinmail praktiliselt tundmatu helilooja Jean-Féry Rebeli (1666–1747) 1737. aastal valminud balleti „Les Élémens“ ehk „Elemendid“ muusika. Tegemist on oma aja kohta väga julge teosega, kusjuures dissonantside kasutuselt meenutab see kohati lausa modernset muusikat. Teose esimeses osas „Kaos“, kus kujutatakse maailma loomist, tõi kaosesse selgust Lawrence-King, kes hüüdis puhtas eesti keeles vahele, mitmenda kaosega on parasjagu tegemist. Põnevad olid balleti teisedki osad, näiteks linnukesi imiteeriv „Ööbik“ või „Tamburiinid“, kus Lawrence-King ise tamburiini kätte võttis. Muudest esitustest tuleb kindlasti esile tõsta Purcelli tõlgendused: nii erksa kõlaga ja rütmilist rondot näidendimuusikast „Abdelazerile“ polegi varem kuulnud, erakordselt kaunis oli ka Dido kaebus harfil ette kantuna. Selline kontsert ei saanud lõppeda lisapaladeta ja tänu sellele saime tundma ka Lawrence-Kingi kui heliloojat. Esimese lisapalana kõlas tema ooperist „Kalevala“ sauna­stseeni lõik. Teise lisapalana kanti uuesti ette kontserdi algupoolel kõlanud André Campra teos „Entrée des Bostangis“, kus Peeter Sarapuu sai peale fagotimängu demonstreerida ka oma näitlejaoskusi. See viimane lugu jäi oma lihtsuses ning ülimas rütmikuses kummitama, nii et kui kontserdilt koju minnes ühest Pika tänava baarist möödusin, kõlas sealt kostuv Michael Jacksoni tümps kui Campra rütmimasina kahvatu vari.

 

Loe rohkem SirpÄli-Ann Klooren

Loe vanemaid uudiseid